Köök: Itaalia köök (Sardiinia eripära)
Kogus: 2–3 portsjonit
Valmistusaeg: 30–45 min
Käik: Pearoog
Valmistusviis: Hautamine + pasta keetmine
Sobivus: Sisaldab gluteeni ja liha
🛒 Koostisosad
- 4 sl külmpressitud oliiviõli
- 4 hakitud küüslauguküünt
- 120 ml kuiva valget veini
- 0,25 tl safraniniidikesi
- 430 g naturaalset tomatipüreed või purustatud tomateid
- 450 g itaaliapäraseid toorvorste (eemaldatud kest)
- 450 g orecchiettet
- 30 g Pecorino Romano juustu
- 1,2 dl hakitud värsket basiilikut
👨🍳 Valmistamine
- Kaste:
Kuumuta suurel pannil oliiviõli keskmisel kuumusel. Lisa küüslauk ja prae kergelt läbi. Lisa vein ja safran ning kuumuta 6–8 minutit, kuni vein on poole võrra kokku keenud. - Vorstisegu:
Sega juurde tomatipüree, seejärel pudista pannile toorvorstide sisu. Maitsesta soolaga (u 1 tl). Kuumuta keemiseni, alanda kuumust ja kata kaanega. Lase 6–7 minutit podiseda, aeg-ajalt segades, kuni vorst on pruunistunud. - Pasta:
Samal ajal keeda suures potis soolaga maitsestatud vees orecchiette al dente (1 sl soola 2 liitri vee kohta). Võta 1 dl pastakeeduvett kõrvale, seejärel kurna. - Kokkuviimine:
Sega pasta ja kaste omavahel. Lisa riivitud Pecorino Romano ja veidi pastakeeduvett, et tekstuur oleks kreemjas. Kui kaste tundub liiga kuiv, lisa vett lusikatäie kaupa. - Viimistlus:
Maitsesta vajadusel veel soolaga, sega juurde värske basiilik. Serveeri ja puista peale veel riivitud juustu.
🍽️ Toitumisväärtus (1 portsjon, ligikaudne)
- Energia: ~650–720 kcal
- Valk: ~30–35 g
- Rasv: ~28–32 g
- Süsivesikud: ~65–70 g
🔄 Kohandamisvõimalused
- Gluteenivaba: kasuta gluteenivaba pastat
- Vürtsikas versioon: lisa veidi tšillipulbrit või -helbeid kastmesse
- Kergem variant: kasuta kanatoorvorste või kalkunilihast vorste
💡 Nipp
Kui soovid maitset sügavamaks muuta, lase kastmel ilma kaaneta veel 10 minutit madalal kuumusel haududa – vedelik väheneb ja maitsed kontsentreeruvad.
❓ Kas teadsid?
Orecchiette tähendab itaalia keeles “väikesed kõrvakesed” ja pärineb Apuulia piirkonnast. Legendi järgi valmistati seda pastakuju juba 12.–13. sajandil, vormides tainast pöidla abil väikesed nõgusad kettakesed, mis püüavad kastme endasse ideaalselt.